Читать книгу Tagaaetav онлайн

12 страница из 18

Mifile torkas äkitselt pähe üks mõte. Võib-olla see mees hoopiski kardab teda, kardab Miffi. Mees ei tarvitsenud ju arvata, et leiab nii varajasel kellaajal siit eest veel kellegi. Kas ta arvab, et Miff on majahoidja või valvur? Kas ta näeb Mifis ähvardust või väljakutset?

Miff langetas otsuse. Hiljem mõtles ta, et see oli ilmselt tema halbade otsuste langetamise päev. Ta hõikas: „Sõbrake, kõik on hästi, ma ei ole siin selleks, et kellelegi paha teha. Võiks öelda, et ma lihtsalt jalutasin siit mööda!”

Mis paganama asi see mulle peale tuli, et ma proovisin mingisugust mannetut nalja visata, pani Miff imeks. Ma tegin seda seepärast, et kartsin, muud midagi.

Mees läks ootamatult liikvele ja lähenes Mifile väga kiiresti. Ta kasvas veelgi suuremaks ja muutus kujult sulaselgeks inimeseks, kelle külgedel õõtsusid edasi-tagasi käsivarred ja kes hingas kähedalt ja hullunult. Ühes ette sirutatud käes oli mingisugune kepi moodi relv, kuid Miff ei saanud aru, kas see on puust või metallist.

Ta ei jäänud ootama, et selles selgusele jõuda. Ta pööras ümber ja hakkas jooksma oma selja taha jäänud avatud ukse poole. Ent ta ei saanud kitsast uksepilust ühe hooga läbi söösta. Ta pidi sellega vaeva nägema. Ta oli kaks kolmandikku teest välja ja vabadusse – pääsemisse – juba läbinud, kui mees jõudis temani ja andis relvaga valusa löögi vastu õlga.