Читать книгу Tagaaetav онлайн

17 страница из 18

Ta pidi siit minema pääsema. Aga kuhu ta oleks saanud minna? Sõita üle mere Euroopasse, hääletada ennast Algarvesse ja saabuda vanemate ukselävele, nähes välja nii nagu Van Gogh mõnel oma kehvadest päevadest? Ei tulnud kõne allagi.

Nii et kuhu siis? Kuhugi niisugusesse kohta, kust kellelgi ei tuleks mõttessegi teda otsima hakata. Just nimelt sellel hetkel torkas talle pähe hiilgav idee. Ta läheb maale. Niiviisi inimesed vanasti ju tegidki, kui tahtsid asjadest eemale pääseda. Nad logistasid tõllaga maale oma mõisa. Järelikult Miff teeb sedasama.

BMW-mehele ei tule iial ette otsida teda kusagilt väljastpoolt linliku asustusega piirkondi. Kodutud kuuluvad linnade ja suurlinnakeskuste juurde.

Mõisa Mifil ei olnud. Kuid tal olid pärast pensionile jäämist maale elama läinud sugulased. Ta polnud nendega küll juba ammu ühenduses olnud, ent tema teada olid nad mõlemad veel elus. Ta läheb ja elab mõnda aega onu Henry ja tädi Prue juures tolles unises kohakeses … kuidas selle nimi oligi? … Weston St. Ambrose’is. See asus Gloucestershire’is ehk teises krahvkonnas ja tema praegusest asupaigast üpriski kaugel. Jah, just nimelt seda ta teebki. Henry ja Prue ehmatavad üksjagu, kui ta välja ilmub. Aga nad on heasüdamlikud hingekesed ega löö ust tema ees kinni. Või nii ta vähemalt lootis. Lõppude lõpuks kui ta laps oli, olid nad ju temaga alati korralikult käitunud– nad ei olnud nii nõudlikud ja arvustavad kui ta oma vanemad ning andsid alati lahkelt taskuraha.