Читать книгу Tagaaetav онлайн

5 страница из 18

Päeval oli ta alati lustakas ja ajas juttu möödujatega, kes olid seisma jäänud, et talle tema kurvas kodutuses kaasa tunda ja puhuti ka veidi raha või võileiba pakkuda või siis mõnikord sõidelda teda tööpõlgurluse pärast.

„Sa proovi ise järele, sõbrake!” soovitas ta alati nendele teistele. „Proovi tänaval ellu jääda.” Kui ta neile niimoodi ütles, siis harilikult pomisesid nad midagi vastuseks ja kõndisid minema.

Ainus kord, kui ta pea telki tõmbas ja teeskles, et magab, oli sellel päeval, mil ta märkas, et tema poole marsib kogu eduka inimese enesekindlusega üks mees, kellega ta oli koos koolis käinud. Too vana koolisemu sammus teda tähele panemata mööda ja Miff hingas kergendatult.

Pärast seda lahkus ta Londonist ja leidis endale pelgupaiga siin, Cotswoldi mägedes Bamfordi linnas, kus tal polnud kindlasti karta kohtumist ühegi tuttavaga. Piisavalt halb oleks olnud juba seegi, kui kuuldus, et ta elab kodutu elu, oleks jõudnud tema endiste töökaaslasteni. Aga kui sellest saab suur uudis järgmisel kooli kokkutulekul, kõrvaldab hoolekogu tõenäoliselt tema nime vilistlaste nimekirjast. Tema vanemaid tabab alandus, sest nad olid kõikidele rääkinud, et ta töötab vabatahtlikuna maakera mingisuguses külalislahkusetus sopis paiknevas põgenikelaagris. Ka olid nad ettevaatuse mõttes üldse Portugali elama kolinud.