Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa онлайн

31 страница из 39

Kuid naljad olid magusvalusad. Tegelikult puudutas Jacin teda vaid siis, kui aitas tüdrukul nägemusest jagu saada. Muidu oli ta aastaid teadlikult printsessi puudutamast hoidunud. Alates ajast, mil Winter oli neliteist ja Jacin kuusteist ning tüdruk üritas talle mõneti piinlike tulemustega maavarjutusvalssi õpetada.

Toona oli Winter valmis Linnutee maha parseldama, et poisi kavatsused natuke vähem auväärseks muutuksid.

Printsessi naeratus hakkas tuhmuma. „Olen sind igatsenud,” tunnistas ta.

Noormehe pilk langes maha ja ta niheles, üritades end vastu päikesekella kiilu mugavamalt sisse seada. Lõug krampis, et tüdruk ei näeks, kui suurt valu iga väike liigutus talle teeb. „Kuidas su peaga on?” küsis Jacin.

„Nägemused tulevad ja lähevad,” vastas tüdruk, „aga paistab, et hullemaks need ei lähe.”

„Kas täna ka on olnud?”

Winter sõrmitses väikest puudust oma pükste linasel kangal ja meenutas. „Ei, pärast eilset kohtupidamist mitte. Minust sai jääpurikatest tehtud tüdruk ja Aimery jäi peast ilma. Sõna otseses mõttes.”