Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa онлайн

28 страница из 39

Teeseldes, et ei märganud midagi, sättis Winter end ristatud jalgadega tema vastu istuma ja uuris haavu. Soovis teda puudutada. Kartis teda puudutada. Vähemalt see ei olnud muutunud. „Kas on väga valus?”

„Parem kui järvepõhjas vedeleda.” Vangi pragunenud huultele tekkis vildakas naeratus. „Homme õhtul viivad nad mu velmamispaaki. Pool päeva ja olen nagu uuesti sündinud.” Ta vidutas silmi. „Seda muidugi juhul, kui sa ei tulnud mulle toitu tooma. Eelistan oma keele sinna jätta, kus see on, kui tohib paluda.”

„Ei mingit toitu. Ainult sõbralik nägu.”

„Sõbralik.” Jacini pilk liikus üle printsessi ja lõõgastunud naeratus ei kadunud näolt. „See on vähe öeldud.”

Winter langetas pea ja pöördus eemale, et varjata kolme armi oma paremal põsel. Tüdruk arvas aastaid, et kui inimesed teda vahtima jäid, siis sellepärast, et armid tekitasid neis jälestust. Nende täiuslikus maailmas oli see haruldane moonutus. Kuid siis ütles üks teenijanna talle, et nad ei tunne jälestust, vaid on võlutud. Ta väitis, et armid muutsid Winteri huvitavaks ja mingil kummalisel kombel veelgi kaunimaks. Kaunis. Seda sõna oli Winter kogu elu kuulnud. Kaunis laps, kaunis tüdruk, kaunis noor daam, nii kaunis, liiga kaunis... ja selle sõnaga kaasas käivad ainitised pilgud tekitasid alati soovi kanda loori nagu ta kasuema ja end sosinate eest ära peita.