Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa онлайн

25 страница из 39

Winter pöördus kolmanda poole ja vajus küüru. „Pead nendega kaasa minema,” õhutas ta väriseval nõrgal häälel. „Ta on koletis... tohutu... metsikute hammaste ja küünistega, mis rebivad nad ribadeks. Kahekesi nad temast jagu ei saa ja kui neil haprasti läheb...!” Printsessi sõnadest sai õudust täis ulumine. „Tuleb ta mind jahtima ja ei ole kedagi, kes teda takistada suudaks. Mitte keegi ei päästa mind!” Winter katkus üle keha värisedes juukseid.

„Olgu peale, olgu peale. Loomulikult, teie kõrgus. Oodake lihtsalt siin ja... üritage maha rahuneda.” Valvur suundus kaaslastele järele. Mees paistis tänulik, et segase printsessi juurest minema pääses.

Niipea, kui mees silmist kadus, lipsas Winter voodist välja, raputas hommikumantli seljast ja jättis selle toolile vedelema.

„Garderoobis pole kedagi!” hõikas üks valvuritest.

„Otsige edasi!” hüüdis tüdruk vastu. „Tean, et ta on kuskil seal!”

Haarates näppu ukse kõrvale jäetud lihtsa mütsi ja kingad, pani tüdruk plehku.

Erinevalt isiklikest valvuritest, kes oleksid teda lõputult küsitlenud ja peale käinud, et tulevad talle linna saatjaks kaasa, ei kergitanud palee hoovis torne mehitavad sõdurid kulmugi, kui Winter palus värava avada. Valvurite ja uhkete kleitideta, juuksekuhil mütsi alla topitud ja nägu maas, andis ta hämaruses kergesti teenija mõõdu välja.