Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa онлайн

26 страница из 39

Niipea, kui Winter väravast välja sai, hakkas ta jooksma.

Sillutatud linnatänavatel sagisid naerdes ja flirtides aristokraadid, uhked rõivad üll ja lummad ümber. Avatud ustest langes valgust, muusika tantsis aknalaudadel ning kõikjal ümberringi olid toidulõhnad, klaaside klirin ja pimendatud kõrvaltänavates suudlevad ja õhkavad varjud.

Linnas oli alati nii. Kergemeelsus, nauding. Artemisia valge linn – nende oma väike paradiis kaitsva klaasi all.

Selle kõige keskel kõrgus lava – ringikujulisel platvormil etendati draamasid ja peeti oksjoneid ning oma silmapetteid täis vaatemängude ja nilbete naljadega meelitas see sageli peresid õhtuti lustimise eesmärgil häärberitest välja.

Sageli olid päevakavas avalikud alandamised ja karistamised.

Winter lõõtsutas, kui lava vaateulatusse ilmus, ühtaegu omadega läbi ja oma ettevõtmise õnnestumisest elevil. Ta märkas meest ja igatsus võttis põlved nõrgaks. Tüdruk pidi hoogu maha võtma, et hinge tõmmata.

Vang istus seljaga vastu lava keskel asuvat hiiglaslikku päikesekella, mis oli neil pikkadel õhtutel ühtviisi täiesti kasutu, kuid ka ülimalt efektne riistapuu. Mehe paljad käed olid köitega seotud ja lõug vastu rangluud vajunud, heledad juuksed näo ees. Kui Winter talle lähemale jõudis, nägi ta üle Jacini rinna ja kõhu jooksvaid üles paistetanud vorpe, mida kirjasid kuivanud vere pritsmed. Ta seljal on neid kindlasti rohkem. Ta käsi on piitsa pigistamisest kindlasti villis. Enda käe läbi, oli Levana karistuse välja kuulutamisel öelnud, kuid kõik teadsid, et Jacini kätt juhib sortsi võim. Ta enda käsi ei teinud midagi.