Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa онлайн

27 страница из 39

Winter oli kuulnud, et Aimery pakkus end vabatahtlikult selleks ülesandeks välja. Ilmselt nautis ta iga haava.

Kui tüdruk lava äärde jõudis, tõstis Jacin pea. Nende pilgud kohtusid ning ta vaatas otsa mehele, keda oli terve päev pekstud, köidikutes hoitud, mõnitatud ja vintsutatud. Hetkeks oli Winter kindel, et mees on murtud. Kuninganna järjekordne katkine mängukann.

Kuid siis Jacini suunurk kerkis, naeratus jõudis lummavsinistesse silmadesse ja noormees muutus sama säravaks ja soojaks kui tõusev päike.

„Hei, Pätu,” tervitas ta pead vastu päikesekella toetades.

Nende sõnadega haihtus kogu viimaste nädalate õud. Ta elas. Ta oli kodus. Ta oli seesama Jacin.

Tüdruk vinnas end lavale. „Kas sa kujutad üldse ette, kui mures ma olin?” küsis ta vangi juurde liikudes. „Ma ei teadnud, kas oled surnud või pantvangis või äkki on mõni kuninganna sõdur su nahka pistnud. Teadmatus ajas mu hulluks.”

Mees tõmbas talle otsa vaadates kulmu viltu.

Winter vaatas altkulmu vastu. „Seda ära kommenteeri.”

„Ei julgekski.” Jacin lükkas õlad nii taha, kui köidikud lubasid. See liigutus venitas ja kiskus haavu ning nägu moondus valust, kuid vaid hetkeks.