Читать книгу Kuu kroonikad 4A: Winter I osa онлайн

29 страница из 39

Jacin oli ainuke inimene, kes pani ta ennast kaunina tundma, ilma et see tunduks millegi halvana. Ta ei mäletanud, et mees oleks kunagi seda sõna kasutanud või talle üleüldse mingeid komplimente teinud. Need olid alati peidetud hooletute naljade taha, mis tüdruku südame kiiremini põksuma panid.

„Ära narri,” vastas Winter, ärevil sellest, kuidas noormees teda vaatas, kuidas ta teda alati vaatas.

„Ei narrinudki,” kinnitas Jacin silmagi pilgutamata.

Vastuseks sirutas Winter end lähemale ja toksas teda rusikaga vastu õlga.

Mees võpatas ja tüdruk ahmis õhku, kui talle haavad meenusid. Ent Jacini muie oli soe. „See ei ole aus võitlus, printsess.”

Winter surus vormuma hakanud vabanduse maha. „Oli ka aeg, et lõpuks eelise saaksin.”

Vang vaatas temast mööda tänavale. „Kus su valvur on?”

„Jätsin maha. Oma kapist kolli otsima.”

Päikeseline naeratus kivistus meeleheiteks. „Printsess, sa ei tohi üksinda väljas liikuda. Kui sinuga peaks midagi juhtuma...”

„Kes mulle siin, linnas, viga teeb? Kõik teavad, kes ma olen.”