Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes онлайн

8 страница из 69

Ta tõmbab lahti võrkukse, siis ukse selle taga, ja viipab Danny sisse. Too tassib poekraami tuppa, Xena tatsab talle järele nagu relvastatud saatja. Talumaja on suur ja vana ja erk ja puhas. Palju puitu. Kõik raske ja soliidne, selles mõttes soliidne, et võiksid sealt kinni haarata, et mitte minema hõljuda. Danny vahel tunneb end niiviisi, et justkui mõnel päeval võiks ta lihtsalt minema hõljuda ja keegi ei paneks tähele.

Ta asetab poekraami köögilauale ja vaatab üles, et midagi öelda. Seejärel taipab, et on seal koeraga üksi. Xena istub, kõrvad kikkis, saba lame ja paigal, põrnitseb teda.

„Tervist,” sõnab ta vaikselt.

Xena uriseb.

„Siin,” ütleb tüdruk otse tema kõrvalt ja Danny hüppab ning keerab kiirelt koera poole juhuks, kui too arvas ekslikult, et tema järsk liigutus tulenes agressiivsusest. Ent Xena vaid istub seal, ei urise enam, näib täiesti süütu ja mitte kuigi tõsine.

Danny naeratab kohmetult ja võtab talle pakutud raha. „Vabandust. Ma alati unustan, kui vaikselt sa kõnnid. Sa oled nagu tont.”