Читать книгу Virvavesi онлайн
3 страница из 27
Aga võib-olla oli see tühi jutt.
Võib-olla oli see ainult tuulemühin.
1
Päikese heasoovlik silm säras kõrgel üleval ja saatis alla mõne valguskiire, mis vee all killustusid ja hajusid. Pealamp hakkas üles ütlema, ta oleks pidanud akud täis laadima. No mis seal ikka, enam ei olnud palju teha jäänud.
Martin libistas pilgu üle rippuvate lintide, mis olid täis mererohtu ja rannakarpe – nagu sammastik veealuses aias. Veidi aja pärast jõudis ta viimase ankrukinnituse juurde. Ta kontrollis kinnitust, sikutades mõne korra köit. See näis olevat terve. Vigastuste märke ei olnud.
Kõik näis olevat korras.
Ta keeras ringi, andis lestadega hoogu ja võttis orientiiriks piki merepõhja kulgeva köie. Selle üks ots oli kinnitatud rannakarbikasvanduse ankru külge ja teine ots paadisilla külge. Tal hakkas juba päris külm, käed ja selg olid ammu kohmetunud, aga nüüd oli kogu kere külmast kange, tuim nagu elutu lihatükk.
Praegusel ajal, jaanuaris, ei toimunud meres suurt midagi. Võis näha mõnda väikest krabi, kes sibas ja peitis end liiva sisse, või mõnda lestalist, kes lebas liikumatult ja ootas paremaid aegu, aga üldiselt oli nii külm, et suur osa mereelust oli soiku jäänud.