Читать книгу Virvavesi онлайн

4 страница из 27

Hilissügisel ja varatalvel olid lood teisiti; see oli aeg, kui suvised vetikad olid kadunud, aga tõeline külm polnud veel saabunud. Nähtavus oli selge ja elu käis veel täie hooga.

Just siis, kui vihm, lörts ja raju taeva pimedaks tegi, oli kõige parem aeg minna vee alla rahu ja vaikuse keskele. Siis käis ta seal tihti ainuüksi lõbu pärast.

Tema meelest oli see parim lõõgastumisviis: hõljuda kaalutuna meres ja tajuda taskulambi valgusvihu suuruseks kahanenud maailma. Kõik muu kadus. Seda ei saanud võrrelda troopiliste vetega, kus pilk ulatus igas suunas kahekümne meetri kaugusele – siin oligi peaasi just see pimedus, lähedus ja üksikasjad.

Veepinnale kõige lähemal asusid meduusid. Väikesed meritikrid, kes võisid hakata mitmevärviliselt vilkuma, kui sa valguse nendele suunasid. Ja oma meetripikkuste kombitsatega jahti pidavad meriseened – terved, tugevad organismid oma õiges elemendis, mitte need katkised ja poolsurnud, keda suvel randades tavaliselt näha võis. Aga tuli hoolega ette vaadata. Ükskord tungisid kombitsad regulaatori alla ja Martini ülahuul paistetas tundmatuseni üles.