Читать книгу Virvavesi онлайн

9 страница из 27

Kes tahtis, leidis sealt alati kedagi, kellega sõnakese juttu puhuda, seal arutati traavivõistluste kihlvedusid ja jalgpallimängude tulemusi ning seal istus Adam tavaliselt ja ootas. Vahel andis mõni lahke tädi või onu talle pulgakommi või karamelli.

„Ole siin, ma tulen varsti,” ütles Martin ja nägi, kuidas Adam pistis sõnagi vastamata jooksu ja istus ühte korvtooli nagu ikka. Martin korjas kaubad ruttu korvi ja läks kassasse maksma.

Järjekorrast heitis ta pilgu Adamile, kes istus ja hoidis süles Lisat, väikest Pekingi paleekoera, keda nad vahel kohtasid ja kes kuulus ühele vanemale daamile. Martin naeratas ja ohkas endamisi. Nüüd teadis ta, mis ees ootab. Terve nädalavahetuse räägib Adam Lisast. Kui pehme karv tal on, kui tore on temaga mängida. Kas nad ei võiks ka endale niisugust koera võtta? Millal nad koera võtavad? Kas siis, kui Adam saab nelja-aastaseks, või siis, kui ta saab viieseks? Kas ta võib ise otsustada, mis koerale nimeks saab?

Kui Martin ostud makstud sai, oli Lisa kadunud ja tema asemel oli karbike kurgupastille.