Читать книгу Virvavesi онлайн

10 страница из 27

„Vaata,” ütles Adam rahulolevalt ja raputas kõrinal karpi.

Tema taga istus tugevalt ülekaaluline kuuekümne ringis mees, kellel olid dressid seljas. Martin ei tundnud teda. Mees nõjatus kepile, pilgutas silma ja ütles kähedal häälel:

„Varsti on ju laupäev.”

Alexandra istus köögisohval, Nellie süles, ja lappas posti, kui Martin ja Adam uksest sisse tulid. Seinalamp ja kaks põlevat küünalt andsid õhtupooliku hämaruses valgust, raadiost tulid uudised ja köögis hõljus parmesanilõhn. Pliidil seisis kastrul risotoga.

„Kas sina …?” küsis Martin imestunult.

„Ära ole nii vapustatud,” ütles Alexandra solvunut mängides.

Martin võttis jope seljast ja riputas selle esikusse, samal ajal kui Adam jooksis ema juurde, sai kalli ning näitas paberlennukit ja pastillikarpi.

„Tead ju küll, mida me oleme öelnud,” sõnas Alexandra, kellel oli rohkem kasvatuspõhimõtteid, kui Martin järgida jaksas.

„Üks onu andis mulle.”

„Aga kommi süüa võib ainult laupäeval.”

„Millal on laupäev?”

„Homme veel ei ole, aga ülehomme.”