Читать книгу Virvavesi онлайн

15 страница из 27

Ta sai sooja suudluse laubale ja tundis õrna magnooliahõngu – selle parfüümi oli ta ise naisele kinkinud. Tema sõrmed silitasid Nellie pehmet beebipõske, kui Alexandra tüdruku talle sülle pani. Neil oli ärasõiduga kiire ja Martinil ei tekkinud võimalust Alexandrale öisest stseenist rääkida. Nii oligi parem, ta ei tahtnud naist ärevile ajada. Alexandra oli viimased neli kuud, Nellie sünnist saadik, olnud lastega täies rakkes ning oli igati ära teeninud ühe toreda nädalalõpu.

„Olge siis tublid,” sosistas Martin.

„Olge teie ka tublid,” sosistas naine vastu.

Umbes tund aega hiljem tõusis Martin üles, tõmbas hommikumantli selga, heitis pilgu Adamile, kes veel magas, ja läks trepist alla. Köögis pani ta espressokannu kohvi ja vett ning asetas kannu pliidile. Kallas klaasi greibimahla ja läks oma kulunud puukingadega välja ajalehte tooma.

Väljas oli veel pime. Aias oli hommikuselt külm ning peagi pidi väikese laiu ja lähimate rahude taga nähtavale ilmuma avameri. Skagerrak, avar ja metsik.

Ta jäi korraks köögiaknast langevasse valgusse seisma ja vaikust nautima. Ta oli selle saare, mere, majaga üks. Kuigi tema lapsepõlves oli see ainult pere suvekodu, oli tal alati olnud tunne, et siin on tema päriskodu, mõtles ta. Nii heas kui halvas mõttes. Peaaegu kõik lapsepõlvemälestused pärinesid siit.