Читать книгу Virvavesi онлайн

12 страница из 27

„Kõik näis korras olevat,” ütles ta. „Ei midagi imelikku.”

Ta tõmbas käega üle oma tumedate, karedate juuste, üle habeme ja puudutas viimaks paar korda mõtlikult lõuga. Raputas siis pead.

„Me ei pea vist enam muretsema.” Tema hääl oli kindel, otsekui oleks ta otsustanud, et nüüd on nii. „Ma arvan tõesti, et nüüd on see läbi.”

Alexandra tõstis klaasi ja laskis huultel vahu sisse vajuda.

„Loodame,” ütles ta. „Loodame.”

Aaadam. Aaaadam.

Martin virgus aegamööda. Venivad häälesilmused, mis moodustasid Adami nime, tungisid tema teadvusse ja väljusid sealt. Veidi aja pärast oli ta ärkvel.

Kas keegi oli Adamit hõiganud?

Kas ta oli und näinud?

Nüüd kuulis ta midagi muud, üht tuttavamat heli magamistoa ukse tagant telekatoast. Et Alexandrat mitte äratada, ei pannud ta lampi põlema, toetas jalad kägisevale puupõrandale ja tõusis voodist.

Adam seisis teleri taga madala akna juures ja vaatas välja mere poole nagu paljudel öödel varemgi.

Martin istus põrandale ja ootas. Tavaliselt andsid nad unes kõndivale poisile nii palju aega, kui too vajas, aga mõne aja pärast arvas Martin, et nüüd on see natuke liiga kaua kestnud. Ta tõusis, vaatas mere poole ja siis uuesti poja poole.