Читать книгу Virvavesi онлайн

13 страница из 27

Poiss nägi seal seistes nii üksildane välja. Nii kaitsetu. Jõulukingiks saadud pidžaama oli natuke liiga suur, püksid olid vöökohalt alla nihkunud ja püksisääred katsid jalalabasid, jakk jättis ühe õla paljaks. Kuuvalgus paistis talle otse näkku, laotus nahale nagu pärlmutrisära, silmad vaatasid mingisse kaugesse punkti.

„Tere,” ütles ta äkitselt nii selge häälega, et Martinile tuli peaaegu pisar silma. See oli nagu hääl teisest maailmast.

„Mitte praegu,” jätkas Adam. „Varsti. Ma tulen varsti.”

Jälle pikk vaikus.

Martin seisis liikumatult, lausumata sõnagi. Ta tundis, kuidas juuksed kuklas püsti tõusid. Nii ei olnud Adam kunagi varem teinud. Kas ta arvas, et räägib kellegagi?

Adam läks oma tuppa tagasi, ronis voodisse ja heitis magama. Martin kõhkles hetke. Ta võitles impulsiga poissi kõnetada, teda äratada, tema ja Alexandra olid kokku leppinud, et nad ei tee seda. Nad teadsid, et on vaieldav, kas uneskäijaid tuleks äratada või mitte, aga kuna Adam ei olnud unes kõndides kunagi teinud midagi ohtlikku, lasid nad tal tavaliselt edasi magada. Martin laotas Adamile teki peale, pani väikese magava kassi kujuga öölambi põlema ja läks oma tuppa. Kulus kaua aega, enne kui ta magama jäi.