Читать книгу Virvavesi онлайн

16 страница из 27

Merelt kuulis ta hüübi õõnsat tuututamist. See oli ebameeldiv hääl, ta sai aru, miks inimesed vanasti uskusid, et seda häält teevad kurjad mardused.

Ta judises ja läks tuppa.

Tema vanemad olid ostnud selle maja vähem kui kaheksakümne tuhande krooni eest, seitsmekümnendatel aastatel, varsti pärast abiellumist. Nad tahtsid, et neil oleks isa lapsepõlvemaal Orusti saarel oma koht, kus suviti maasikaid kasvatada, ujuda ja sõudepaadiga kalal käia – kahekorruseline kuuekümne viie ruutmeetri suurune puumaja, kus oli klaasveranda ja viis ilusat väikest tuba, kõik, mida hing igatseda oskas. Aga mida rohkem eluaastaid neile lisandus, seda harvem lahkusid vanemad oma mugavast majast Uddevallas.

Pärast gümnaasiumi oli Martin läinud Göteborgi ülikooli bioloogiat õppima. Ta leidis Majornas väikese üürikorteri, mille sai hiljem vanemate abiga ära osta. Aga teoreetiline õpe ei sobinud talle ja ta jättis ülikooli juba esimese semestri järel pooleli. Ta sai ühes äärelinna spordipoes müüjakoha. Ajutine töö, ütles ta endale, kuni ta mõtleb, mida oma eluga peale hakata. Ja sinna jäigi ta pidama. Töökoht polnud ei meeldiv ega ebameeldiv, ta tõusis lihtsalt hommikul üles ja läks sinna. Tööpäevade õhtud veetis ta enamasti kodus. Tal ei olnud suuremat isu lõbutseda ja Göteborgis polnud tal kuigi palju sõpru. Nädalavahetustel sõitis ta Orustile ja nautis majas ja aias omapead olemist. Lapsena oli ta kõik oma suved ja koolivaheajad seal veetnud ja viieteistaastaselt Henåni sukeldumiskursustele läinud. Teinud aastate jooksul läbi mitu edasijõudnute kursust, oli ta saanud rahvusvahelise sukeldumissertifikaadi. Poemüüjana tööle asudes hakkas ta saama palka ja soodushinnaga kaupu ning nii oli tal võimalik hankida parem varustus ja saarel viibides sukeldus ta peaaegu aasta ringi. Ta unistas sellest, et saaks kunagi endale lubada reisimist ja soojemates vetes sukeldumist.