Читать книгу Virvavesi онлайн

7 страница из 27

Sõitnud umbes kakskümmend minutit, keeras ta lasteaia juurde viivale kruusateele. Lasteaed asus mere ääres ja oli Rootsi kauneim, nagu ta oli mitu korda mõelnud, kui oli esialgsest õnnetusehirmust üle saanud. Lõpmatus, igavik, lapsed saavad seda iga päev kogeda, küllap teeb see neist mingil moel head inimesed, mõtles ta mõnikord, kuigi see polnud muidugi tõsi, nagu ta endale vastumeelselt tunnistas.

Lapsed istusid ruudukujulise tuleaseme ümber pakkudel ja grillisid viinereid. Martin jättis auto seisma ja otsis pilguga oma poega, silmaski lõpuks tema heledaid juukseid ja sinist kombinesooni. Ta istus veidi aega vagusi ja lihtsalt vaatas, Adam polnud autot veel märganud. Poiss elas praegu oma maailmas, selles maailmas, kus ta viibis, kui ta ei olnud koos oma vanematega. Oli põnev ja vägev ja natuke jube näha, et ta oli tema ise ka ilma nendeta. Nüüd pistis ta viimase viineritüki suhu. Talle anti salvrätik suu pühkimiseks.

Imearmas mossis suu. Pehmed ümarad põsed. Silmad, mis olid kõigele avali, kuni reageerisid millelegi, mis oli vale, millega ei saanud leppida. Enamasti olid sellised olukorrad seotud Mullega: too oli koju ununenud ja teda ei olnud võimalik kohe ära tuua või siis oli Mulle ise mõnda teist nukku või mõmmit kiusanud ega taibanud vabandust paluda – kõik elu raskused ja rõõmud olid alati mingil moel seotud selle kaltsunukuga.