Читать книгу Virvavesi онлайн

6 страница из 27

Ta võttis regulaatori suust, kõik voolikud lahti ja õhuballooni seljast ning laadis kõik sealsamas seisvale kärule. Siis vedas ta käru raskel sammul pikapi juurde, tundes end umbes sama osavana nagu selili lükatud kilpkonn.

Tõmmanud märgülikonna seljast ja riputanud kogu varustuse autosse, köhis ta külma kopsudest välja ning vajus lohkus juhiistmele. Ta käivitas mootori, kallas termosest kohvi ja laskis topsil tasapisi käsi sulatada.

Kõik näis olevat korras.

See on nüüd läbi, kõik läheb tavalisse rööpasse.

Kui ta vaid suudaks seda uskuda.

Veerand tundi hiljem sõitis Martin minema, käed roolil valgeks tõmbumas.

Kedagi ei olnud näha, kui ta paadikuuri juurest lahkus ja vendade talust mööda sõitis.

Ei mingeid ebasõbralikke pilke, vähemalt mitte nähtavaid. Siiski oli tal tunne, nagu seiraksid need teda igast kandist: majast, laudast või mõnest õue pargitud masinast.

Vaoshoitult tigedad pilgud.

Ta teadis, et nad on seal kusagil.

Ta pidas aru, mida nendel kolmel päeval teha, kui ta Adamiga kahekesi on. Võib-olla sõita laupäeval Göteborgi ja minna Slottsskogeni loomaaeda, see meeldiks Adamile, eriti kui tema sõber Vilgot saaks kaasa tulla. Homme jääb ta aga koju ning koristab kuuri ja aeda. Homme on mõni kraad külma ja sademeid ei tule, mitte päris ilus ilm, aga ka mitte lumetorm nagu eelmisel nädalavahetusel, kui teed tuiskasid täis ja nad pidid suurema osa ajast toas olema. Homme võiks ta Adamiga randa piknikule minna, kui Alexandra ja Nellie on ära sõitnud. Rahulikult aega viita.