Читать книгу Virvavesi онлайн

5 страница из 27

Pimedas ilmusid välja olevused, kes valges end ei näidanud. Väikesed kalmaarid, kes vahetasid värvi, kui tundsid, et neile trügitakse liiga lähedale, homaarid, kes olid oma urgudest välja jalutama tulnud. Sageli ei paistnud nad välja, ei krevetid, krabid ega ka erakvähid, tuli tähele panna liigutusi või lambivalgust peegeldavaid tillukesi silmi.

Kunagi ühe sukeldumise ajal oli ta libistanud pilgu üle koralle ja tõruvähke täis seina. Äkitselt tekkis tal tunne, et keegi jälgib teda. Ta keeras ringi ja tema taga hõljus valge, veidi sinakas juursuu. See nägi välja nagu väheldane tont või siis ehk üleskitkutud seen või äsja lõhkenud tuumapomm.

Siis sai ta aru, et tema ei ole ainus uudistaja. Teda jälgivad igast kandist kõik need olevused, kes hõljuvad ringi või redutavad liiva või kivide all ja jäävad talle märkamatuks, sest nende silmadeni tema taskulambi valguskiired ei ulatu.

Nüüd nägi ta paadikuuri silda.

Veel viimased jalatõuked, ja ta oligi kohal. Ta tõusis aeglaselt pinnale ja haaras redelist kinni. Ta tõmbas lestad jalast, viskas need sillale ja ronis üles. Redel oli korralik, ta oli kulutanud selle peale mitu tuhat krooni, et see kannaks tema raskust koos täisvarustusega.