Читать книгу Viirastused онлайн

28 страница из 29

„Võib-olla,” ütles ta kergelt kulmu kortsutades. „Ma ei tea, ma natuke ootan.”

„Olgu, anna siis teada.”

Vedasin kolm kasti oma tuppa, mis polnud muutunud sellest ajast, kui ma üle kümne aasta tagasi ära kolisin, ja nägi välja nagu museaal sellest, kuidas teismelised tüdrukud nullindate alguses ja keskpaigas elasid. Sirelilillad seinad, kapiustel fotokollaažid koolisõpradest ja peegli küljes hulk narmendavaid luitunud festivalikäepaelu, mille me koos Katherine’iga kogunud olime. Lappasin põrandal paberid läbi, enamik neist kellaaegade ja plaanide, mitte tunnete ja suhete tundemärgid: märkmepaberi kontsud hambaarsti vastuvõtuaegade ja koolitööde tähtaegadega hilistest üheksakümnendatest, virn vanu ajalehti, milles olid ilmselt isale huvi pakkunud artiklid. Oli kirju ja kaarte, mille ma prahihunnikust välja võtsin: ohtrasõnaline postkaart isa kadunud vennalt onu Nickilt, pungil nurinat Paxoí liiga õlise toidu teemal; kaart ühelt isa endiselt tudengilt, milles ta tänab abi eest Oxfordi kandideerimisel, ning foto, kus ta seisab laialt naeratades oma lõpetamise päeval Magdaleni kolledži ees. Emal oli õigus: isa ei vajanud neid argipäevareliikviaid, aga ma mõistsin tema kalduvust neist kinni hoida. Ka minul olid kingakarbis Joe ja minu esimese kohtingu kinopiletid, arved korteritest, kus ma enam ei elanud. Ma polnud kunagi osanud seletada, miks need olulised olid, aga olid – need olid tõendid elatud elust, juhuks kui neid peaks kunagi vaja minema, nagu juhiluba või pass. Ehk oli isa alati mingil moel ette näinud, et ta peaks salvestama aja möödumise dokumentidesse, märkmepaberitesse, kirjadesse ja postkaartidesse juhuks, kui need failid ühel päeval tema seest minema pühitakse.