Читать книгу Viirastused онлайн

24 страница из 29

„Kust selline äkiline huvi feminismi vastu?”

Ta vajutas masinanuppu, mis lasi välja surisevate helide kakofoonia, kui kuubikud kahvaturoheliseks plögaks purustati.

„Ma ei tea, kas ma nimetaksin seda äkiliseks!” karjus ta üle masina möirgamise. Ta keeras blenderi kinni ja valas kiulise vedeliku õllekannu.

„Kõlab hästi, ema,” andsin ma järele. „Minu arvates on väga äge, et sa oled nii tegus ja uudishimulik.”

„Ongi,” ütles ta. „Ja mina olen ainus, kellel on vaba tuba, nii et ma lubasin, et me saame seda Margaritade vahelt lugemise kohtumiste jaoks kasutada.”

„Sul ei ole ju vaba tuba.”

„Su isa kabinet.”

„Isal läheb oma kabinetti vaja.”

„See on ju ikka tema jaoks olemas, lihtsalt ei tundu mõttekas, et majas on üks terve ruum, mida ainult aeg-ajalt kasutatakse, nagu me elaksime Blenheimi palees.”

„Aga mis saab tema raamatutest?”

„Ma toon need siia alla riiulitele.”

„Aga tema paberimajandus?”

„Mul on kõik oluline failidena olemas. Seal on palju asju, mille võib minema visata.”

„Palun lase mul see läbi vaadata,” ütlesin ma kergelt vinguva tooniga nagu jonniv laps. „See võib talle oluline olla. See võib meile oluline olla hiljem, kui meil on vaja võimalikult palju asju, et ta mälu ärgitada, et talle meelde tuletada …”