Читать книгу Viirastused онлайн

25 страница из 29

„Muidugi, muidugi,” ütles ema, rüübates oma smuutit, ninasõõrmed vastikusest puhevil. „Need on kõik üleval hunnikutes, sa leiad need trepimademelt.”

„Okei, aitäh,” ütlesin ma, pakkudes talle lepituseks mõõdetud naeratuse. Tegin sügava nähtamatu jooga hingetõmbe. „Mis siis veel uudist?”

„Ah, ei midagi erilist. Aa, ma olen otsustanud oma nime muuta.”

„Mis asja? Miks?”

„Mulle pole Nancy kunagi meeldinud, see on liiga vanamoodne.”

„Kas sulle ei tundu, et praegu oleks imelik seda muuta? Kõik tunnevad sind ju Nancyna, on liiga hilja, et uus nimi külge hakkaks.”

„Sa tahad öelda, et ma olen liiga vana,” ütles ta.

„Ei, ma lihtsalt räägin, et ilmselt oleks olnud sobivam aeg uue nime üle mõtiskleda gümnaasiumi esimesel nädalal, mitte nüüd, kui sa oled üle viiekümne.”

„No ma olen otsustanud seda muuta ja ma juba vaatasin järele, kuidas seda teha, ja see on väga lihtne, nii et jutul lõpp.”

„Ja mis nime sa siis võtad?”

„Mandy.”

„Mandy?”

„Mandy.”

„Aga,” tegin veel ühe jooga hingetõmbe, „Mandy ei ole ju üldse nii väga erinev Nancyst või mis? Selles mõttes, et need ju riimuvad.”