Читать книгу Viirastused онлайн

20 страница из 29

Naeratasin, see ei solvanud mind ega ajanud ka naerma. Ma olin juba harjunud ema pettumusega selle pärast, et ta tütar nii ebatüdrukulik on. Talle oleks hirmsasti meeldinud tüdruk, kellega koos puhkuse jaoks riideid osta ja meigi aluskreemidest vadistada. Kui me teismelised olime ja Katherine külla tuli, näitas ema talle kõiki oma vanu ehteid ja käekotte ning nad tuulasid nendes nagu kaks sõbranjet kaubanduskeskuses. Ema armus juba esimesel kohtumisel sügavalt Lolasse, puhtalt sellepärast, et nad mõlemad suhtusid erilise kirglikkusega ühte ja samasse põsepunasse.

„Kus isa on?” küsisin ma.

„Loeb,” ütles ta.

Kiikasin läbi elutuppa viivate klaasuste ja nägin isa profiili tema pudelrohelises tugitoolis. Jalad järile toetatud, suur teekruus tema kõrval laual. Ta tugev lõug ja pikk nina tungisid ettepoole – sama lõug ja nina mis mul –, nagu püüaksid nad võidujooksus esimestena üle finišijoone jõuda.

Ema ja isa vanusevahe oli seitseteist aastat. Nad kohtusid ühes äärelinna riigikoolis, kus isa töötas direktori asetäitjana ja kuhu ema saadeti personaliteenuste agentuuri poolt administraatoriks. Ema oli siis kakskümmend neli, isa nelikümmend üks. Nende isiksuste vahel oli sama suur erinevus kui vanuste. Isa oli tundlik, leebe, uudishimulik, eneseanalüütiline ja intellektuaalne – polnud peaaegu ühtki asja, mille vastu ta poleks huvi tundnud. Ema oli pragmaatiline, ettemõtlev, logistiline, otsekohene ja autoriteetne. Polnud peaaegu ühtki asja, milles ta poleks kaasa löönud.