Читать книгу Viirastused онлайн

17 страница из 29

„Armastuse eest vastutab meie enda kujutlusvõime, mitte teine inimene.”

Marcel Proust

Põhja-Londoni eeslinnas elamine oli mu vanemate jaoks puhtalt pragmaatiline valik. Iga kord kui ma küsisin, miks nad otsustasid minu kümnendal eluaastal Ida-Londonist eeslinna kolida, viitasid nad vastuseks funktsionaalsusele: siin on natuke turvalisem, saab endale natuke rohkem ruumi lubada, see on linnale lähedal, paljude maanteede lähedal ja ümbruskonnas on mitu kooli. Nad rääkisid elu sisseseadmisest Pinneris, nagu oleksid nad otsinud lennujaama lähedal asuvat hotelli, et varahommikusele lennule jõuda: mugav, anonüümne, sekeldustevaba, ei midagi erilist, aga ajab asja ära. Mitte miski mu vanemate elukoha juures ei pakkunud neile meelelist rahuldust või alust naudinguteks – ei maastik, ajalugu, pargid, arhitektuur, kultuurikeskus. Nad elasid eeslinnas, sest see oli asjade lähedal. Nad oli rajanud kodu ja seega kogu oma elu mugavusele.

Kui me Joega paar olime, kasutas ta oma Põhja-Inglismaa päritolu vaidlustes sageli trumbina, veenmaks mind, et tema on tõsielulisem, rohkem kahe jalaga maa peal kui mina ning seega on tal suurema tõenäosusega õigus. See oli minu meelest üks tema kõige ebameeldivamaid omadusi – kuidas ta ilma vähimagi pingutuseta oma ausameelsuse Yorkshire’ist sisse ostis ning lasi romantilistel vihjetel kaevuritele ja rabadele enda eest kogu töö ära teha. Meie suhte alguses oli tal kombeks tekitada minus tunne, nagu oleksime me kasvanud eri galaktikates, kuna tema ema töötas juuksurina Sheffieldis ja minu oma administraatorina Harrow’s. Kui ta mind esimest korda oma vanematekoju viis – tagasihoidlikusse neljatoalisesse elamusse Sheffieldi eeslinnas –, sain ma aru, kuidas mulle valetatud oli. Kui ma poleks teadnud, et oleme Yorkshire’is, oleksin võinud vanduda, et sõidame ringi kirjukivikrohviga fassaade ja tinaraamidega aknaid täis Londoni ja Hertfordshire’i vahelisel alal, kus oli möödunud minu teismeiga. Joe kodu umbtänav oli samasugune nagu meie oma, majad olid samasugused, külmik oli täis samasuguseid puuviljalisandiga jogurteid ja eelküpsetatud küüslaugusaiu. Tal oli olnud samasugune ratas nagu minul, millega ta pubekana nädalavahetustel mööda identsete punasekatuseliste majadega ääristatud tänavaid pidi edasi-tagasi sõitis, just nii nagu minagi olin teinud. Teda viidi sünnipäevadel pitsat sööma nagu mindki. Saladus oli paljastatud. „Ära üritagi enam jätta muljet, nagu oleksime täiesti erinevates tingimustes üles kasvanud, Joe,” ütlesin talle, kui me rongiga koju tagasi sõitsime. „Enam ei saa sa teha nägu, nagu oleksid sa välja astunud mingist Jarvis Cockeri laulust, mis räägib armastusest kitliga naise vastu. Sul on selle lauluga sama palju pistmist kui minul mõne Chas & Dave’i omaga. Me kasvasime ühesugustes eeslinnades.”