Читать книгу Viirastused онлайн

19 страница из 29

„Jaa, olgu nii,” ütles ta telefoni, mind käeviipega esikusse kutsudes. „Tore, järgmisel nädalal siis kohvitame. Saada mulle lihtsalt kuupäev. Ma võtan sinu jaoks kaasa selle Õpi-Ise-Taro-komplekti, millest ma rääkisin. Ei, üldsegi mitte, sa võid selle tegelikult endale jätta. Teleturult, nii lihtne see oligi. Okei-okei! Kuulmiseni siis, tšau!” Ta pani telefoni ära ja kallistas mind, seejärel mind väljasirutatud käte vahel hoides ja mu tukka uurides. „See on midagi uut,” ütles ta, vaadates seda uudishimulikult nagu ristsõnamõistatust.

„Jah,” ütlesin ma käekotti maha pannes ja kingi jalast võttes (kõik pidid saabudes kingad ära võtma, see reegel oli siin majas karmim kui Sinises Mošees). „Ma lasin selle enda sünnipäevaks lõigata. Mõtlesin, et see kataks kenasti mu kolmekümne kahe aastaseid kortsukesi mu kolmekümne kahe aastasel laubal.”

„Ära räägi rumalusi,” ütles ta seda ettevaatlikult sasides. „ Sa ei pea selleks mingit moppi pähe lõikama, sul on vaja lihtsalt korralikku jumestuskreemi.”