Читать книгу Viirastused онлайн

18 страница из 29

Olen viimastel aastatel avastanud end igatsemas kodu tuttavlikkust. Tuttavaid peatänavaid, mis on tihedalt täis hambaarstikabinette, juuksurisalonge ja kihlveokontoreid, kust aga puuduvad täielikult väiksed käsitöökohvi pakkuvad röstikojad. Pikka jalutuskäiku rongijaamast vanematekoju. Ühesuguste Kleopatra-soengutega naisi, kiilanevaid mehi, pusadega teismelisi. Individuaalsuse puudumist, rahumeelset leppimist argisusega. Noor täiskasvanuiga oli kiirelt muutunud lihtsalt harilikuks täiskasvanueaks – koos oma igapäevaste valikutega, mis pidid kinnitama seda, kes ma olen, kelle poolt ma hääletan, kes mu mobiilioperaator on – ning pärastlõunaks teismeea tegevuspaika naasmine tundus nagu üürike puhkusereis minevikku. Pinneris käies sain ma end jälle kuueteistaastasena tunda, kas või ainult üheks päevaks. Ma võisin teha nägu, nagu oleks mu maailm piiratud, valikud tähendusetud ning eesseisvad võimalused pärani lahti ja piiritud.

Ema tegi ukse lahti nii, nagu ta alati ukse lahti tegi – demonstreerides selgelt, et tal on väga tegus elu. Ust avades manas ta näole vildaka vabandava naeratuse, juhtmeta lauatelefon õla ja kõrva vahele surutud. „Vabandust,” ütles ta hääletult ja pööritas silmi. Ta riietuse alumine ots oli trikotaažist, pükste mõõtu see päris välja ei andnud, retuuside jaoks polnud piisavalt liibuv ja pidžaama jaoks piisavalt lohvakas. Seljas oli tal hallisäbruline ümara kaelusega T-särk ja ta oli ehitud oma stampkulinatega: paksu kullast käeketi, kullast käevõru, pärliga täpp-kõrvarõngaste, siugja kuldkaelakee ja kullast abielusõrmusega. Ma kahtlustasin, et ta tuli mingit tüüpi trennist või läks sinna – pärast viiekümneseks saamist oli trenn muutunud ema kinnisideeks, aga minu arvates polnud see tema keha grammigi muutnud. Ta oli mähitud menopausijärgsesse pehmusekihti, väike lott lõua all, tihedam keskkoht, üle rinnahoidja ääre pulbitsev ihu, mis oli läbi T-särgi näha. Ja ta oli imeilus. Selline suurte silmadega lehma tüüpi imeilus, mis pole küll ülemäära erutav, aga äratab kõigis tuttavlikku külgetõmmet – nagu elav tuli või kimbutäis roosasid roose või kuldne kokkerspanjel. Tema espressopruun Kleopatra, kuigi pikitud hallide niitidega, oli lopsakalt tihe, kuldsed triibud IKEA laelambi valguses sätendamas. Ma polnud ema välimusest peaaegu midagi pärinud.