Читать книгу Viirastused онлайн

27 страница из 29

„Kas sa ei söögi meiega? Ma tulin ju kaugelt kohale, et lõunat süüa.”

„Majas on kõvasti süüa. Sa oled ju lõppude lõpuks kokk. Ma tulen paari tunni pärast tagasi,” ütles ta võtmeid võttes.

Läksin tagasi isa juurde, kes oli ikka veel ajalehte süüvinud.

„Isa?”

„Jah, Uba,” küsis ta pead minu poole keerates. Tundsin kergenduslainet, mis tuli sellest, et ta kasutas mu lapsepõlve hüüdnime. Nagu kõigil korralikel lapsepõlve hüüdnimedel, oli selgi mitmeid absurdseid ja käänulisi arendusi: esialgsest Nina-Oast oli saanud Härra Uba, Ubadus, Ubadibuba ja lõpuks lihtsalt Uba.

„Ema läks välja, nii et ma teen meile kohe varsti midagi lõunasöögiks. Kuidas oleks frittata’ga?”

„Frittata,” vastas ta. „Mis see nüüd maakeeli oligi?”

„See on selline litsakas omlett. Kujuta ette omletti, kes on ennast peoõhtuks üles löönud.”

Ta naeris. „Armas.”

„Ma vaatan lihtsalt kõigepealt üleval ühed asjad läbi, siis kohe teen. Tahad sa äkki esimese nälja kustutamiseks üht röstsaia? Või midagi muud?” Vaatasin ta nägu ja kahetsesin kohe, et polnud küsimust lihtsamalt esitanud. Enamiku ajast oli ta veel täiesti võimeline kiireid otsuseid langetama, aga aeg-ajalt nägin, kuidas ta potentsiaalsete vastuste sisse ära kadus, ja soovisin, et oleksin teda segadusest säästmiseks küsinud: „Röstsai, jah või ei?”