Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн

3 страница из 16

Erinevalt meist ülejäänuist ei ole vaenlane köidetud hiiglasliku ajalooratta külge, ta ei ole oma mineviku, oma ihade, oma kammitsate ohver. Tema juhib ajalooratast, õigupoolest hoiab seda käigus, või siis üritab pahatahtlikult ajaloo kulgu loomulikult rajalt kõrvale käänata. Ta vallandab kriise, algatab pangakrahhe, kutsub esile surutisi ja tekitab hävinguid ning seejärel naudib enda põhjustatud kannatusi ja kasseerib kasumi sisse. Paranoiline ajalootõlgendus on eriomaselt isikuline: otsustavaid sündmusi ei peeta ajaloohoovuse osaks, vaid kellegi tahte tagajärjeks.

Ta märkis, et paranoilist kirjutamisstiili iseloomustab üllatavalt ohter pisitäpsus ja võltsteaduslikkus. „Üks paranoilise literatuuri kaalukamaid tunnuseid,” kirjutas ta, „on kontrast fantaseeritud järelduste ja eranditult alati avalduva, peagu liigutava faktiihaluse vahel. See kutsub esile kangelasliku püüde leida tõendusmaterjali, millega tõestada, et uskumatuna näiv on ainus asi, mida võib uskuda.”

Pärast Hofstadteri artiklit, eriti aga sajandivahetuse järel, on tema lähte-eeldus – et üldine avalik ja poliitiline arutelulaad põhineb ühisel liberaalsete väärtuste kogumil, mida väljendatakse mõistuspäraselt ja tõrjudes mõtet, mille järgi peitub iga suurema poliitilise sündmuse taga mingi varjatud jõud – jäänud paljude arvajate meelest tegelikkusele jalgu. Nagu on täheldanud üks selle valdkonna juhtivaid uurijaid tänapäeval Joseph Uscinski, on vandenõuteooriaist saanud