Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн

7 страница из 16

Loomulikult on vandenõud olemas ja kõik vandenõuteooriad ei ole valed. Päevselge näide on Watergate’i afäär, kus USA vabariiklasest president ja 1972. aasta presidendivalimiste kandidaat Richard M. Nixon korraldas sissemurdmise demokraatide valimiskampaania peakorterisse Washingtoni Watergate’i hotelli, et paigaldada sinna telefoniliinide pealtkuulamise seadmed. Aegade jooksul on sepitsetud veel arvukalt ehtsaid vandenõusid. Kõiki neid ühendab esiteks see, et kaasa lööb väga väike hulk inimesi. Kuna salanõu tuleb ellu viia tingimata salaja, et seda ei avastaks ega peataks need, kelle vastu see on sihitud, siis järelikult suureneb sedamööda, mida rohkem inimesi kaasatakse, vandenõu reetmise ja nurjumise tõenäosus. Teiseks on need kõik suuremal või vähemal määral ajaliselt piiratud. Põhjuseks on tõik, et neil on silme ees konkreetne eesmärk, mis saab kas täidetud või siis jääb paljastamise tõttu saavutamata (nagu juhtub enamasti). Samal ajal ei ole sugugi kõik, mida on nimetatud vandenõuteooriaks, tegelikult kätkenud salanõu sepitsemist. Vandenõuteooria ei ole seesama, mis levitada libauudiseid, väänata ja moonutada tõtt või juurutada „alternatiivseid fakte”, et mõnd sündmust selgitada, eitada või õigustada. Tõeline vandenõuteooria peab hõlmama inimrühma, kes haub salaplaani mingi keelatud tegevuse elluviimiseks. Säärane rühm peab taotlema oma tegudega kindlaid tulemusi – see arvamus järgib konspiroloogide veendumust, et ükski kaalukas ajaloosündmus ei toimu juhuslikult, asjaolude kokkusattumise tõttu ega omapäi tegutseva üksikisiku mõjul.