Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн

11 страница из 16

Ometi ei olnud tegelikud ega kujutletud vandenõud natside maailmas täiesti võõrad. Ajaloolased on tuvastanud mõne sellise, mis nende arvates mõjutas Hitlerit, mõne, mille taga ta nööre tõmbas, ja mõne, kus ta aktiivselt kaasa lõi. Kummatigi ei räägi siinne raamat päris vandenõudest.⁷ See räägib paranoilise vaimulaadi ning Hitleri ja natside seotusest. Raamatus uuritakse viit väidetavat vandenõu, millest igaüht on nii ajaloolased kui ka eri tüüpi konspiroloogid käsitlenud seni eraldi. Vaadeldes neid kõiki läätse abil, mis võtab kokku hiljutised vandenõuteooria teemal kirjutatud tööd, on võimalik näha neid teistsuguses valguses ja paljastada nende juures mõned ehk üllatavadki ühisjooned. Esimesena uuritakse kurikuulsat juudivastast võltsingut „Siioni tarkade protokollid”: kust see tekst pärineb, miks levitati seda nõnda laialt ja kas see oli tõesti nii-öelda genotsiidi lubakiri, mille ajel algatas Hitler holokausti? Kas tegu on klassikalise näitega selle kohta, kui ohtlikud on vandenõuteooriad, millel lastakse vohada ja kanduda üle kogu maailma? Mis tüüpi vandenõuteooriat see endast kujutab? Esmapilgul näikse „Protokollid” sobivat hästi süsteemse vandenõuteooriaga ning kindlasti on see sisult ähmane ja äärmiselt üldistatud. „Protokolle” peetakse sageli tähtsaimaks juudivastaseks vandenõutekstiks ja see omakorda tõstatab küsimuse, mil määral on antisemitism ise vandenõuteooria. Liiati osutavad „Protokollid” veel ühele, tihti tähelepanuta jäetud teemale: mil määral ja moel on antisemitism erinenud – ja erineb – muudest rassismi tüüpidest. „Protokollide” uurimine praegu vandenõuteooriate üle toimuvate väitluste kontekstis võib pakkuda neile küsimusile ootamatuid vastuseid.