Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн

13 страница из 16

Kolmas peatükk käsitleb Saksamaa parlamendi riigipäeva hoone põlengut 27.–28. veebruaril 1933, mõni nädal pärast seda, kui Hitler oli määratud riigikantsleriks. Süütamine andis Hitleri valitsusele ettekäände peatada kodanikuvabadused – see oli esimene ja pikk samm natsidiktatuuri kujundamise poole. Natsijuhi enda väidet, mille kohaselt olid selle teo toime pannud riigipööret kavandanud kommunistid, ei olnud raske ümber lükata ning säherdust vandenõuteooriat ei suutnud õigeks tunnistada isegi Kolmanda Reich’i kohtunikud. Ometi ei olnud kahtlust, kellele oli tulekahju kasulik. Kommunistid ruttasid omalt poolt kinnitama, et asja olid hoolega plaaninud ja selle täide viinud natsid ise, tahtes petteoperatsiooni abil saada õigustust kehtestada diktatuuriks vajalikku poolseaduslikku alust ning sellele tuginedes vahistada tuhandeid kommuniste ja saata nad äsja asutatud koonduslaagritesse. Nõnda pani juhtum aluse kahele vastupidisele vandenõuteooriale. Erinevalt natside teooriast on kommunistide versiooni palju kordi taaselustatud, ehkki 1960. aastail esitati põhjalik tõendusmaterjal, mille järgi oli põleng üheainsa süütaja, noore hollandlase Marinus van der Lubbe kätetöö. Viimastel aastatel on see üksiksündmuse vandenõuteooria jälle kord ellu äratatud. Kui usutavad on uued argumendid ja kas seda teooriat toetab ka uus veenev tõendusmaterjal? Ning kui hästi peab see vastu kriitilisele analüüsile, kui vaadelda asja laiemas vandenõuteooriate uurimise kontekstis?