Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн

9 страница из 16

Muidugi üritas rühm ohvitsere ja nende liitlasi kukutada Hitlerit sõja ajal salaja ette valmistatud tõelise vandenõuga, mis tipnes äpardunud katsega tappa ta pommi abil, mille viis 20. juulil 1944 kohale Claus von Stauffenberg. Tänu mitmele õnnelikule juhusele jäi Hitler ellu ning vandenõulased kas tegid enesetapu või lasti maha või siis nad vahistati, anti kohtu alla ja hukati. Pärast luhtunud pommiplaani tehtud raadiopöördumises nimetas Hitler tema elu kallale kippunuid „pisikeseks auahnete, süümetute ja üksiti kuritegelikult rumalate ohvitseride klikiks”. Järgnenud politseiuurimine lähtus algusest peale eeldusest, et ettevõtmisse oli kaasatud käputäis inimesi. Teisisõnu oli see klassikaline suletud ringis korraldatud vandenõu. Osalised olid eranditult sõjaväelased. Nende eesmärgid olid läbinisti tagurlikud. Ent sellal kui natsid püsisid kindlalt just sellisel liinil ning korrutasid seda lõputult avalikes teadaannetes ja valisid selle alusel välja kohtu alla antavaid salaseltslasi, paljastas suletud uste taga korraldatud Gestapo uurimine märksa arvukamalt inimesi, kes olid olnud suuremal või vähemal määral kaasatud. Nende seas oli ühtaegu tsiviilisikuid ja sõjaväelasi ning poliitikuid nii spektri vasakult tiivalt ja keskelt kui ka paremkonservatiivsest servast. Selle asemel et pidada kõnealust plaani klassikaliseks vandenõuks, on mõistlikum käsitleda seda ositi kattuvate võrgustikena, millest muist on teistest kaalukamad.