Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн
4 страница из 16
20. sajandi haku tunnusmärk. Vandenõuteooriad on võtnud eliididiskursuses võimust paljudes maailma paikades ja muutunud suurte poliitiliste liikumiste lahinguratsuks … Omal ajal demokraatia tööriistaks kuulutatud interneti abil on kasumi või võimu nimel rahvahulkadega manipuleeritud, kasutades eimillestki konstrueeritud libauudiseid … Meie kultuur on vandenõuteooriatega üle ujutatud.2
Mitte kusagil mujal ei ole vandenõuteooriad ja niinimetatud alternatiivsed faktid omandanud sedavõrd silmatorkavat osa kui Kolmanda Reich’i ajaloo revisionistlikes käsitlustes. Ammu kummutatud vandenõuteooriad on äratatud uuele elule, nende usutavust aga kinnitavat väidetavasti värske tõendusmaterjal ja uuenduslikud uurimisvõtted. Säärase vandenõumaailma keskmes asub Adolf Hitleri tegelaskuju. „Igaüks, kes armastab head vandenõuteooriat, on kuulnud lõputult lugusid Hitlerist,” nagu kirjutas hiljuti üks ajakirjandustudeng.3 Tõepoolest, harva võib kohata mõnd veebiarutelu – mis tahes teemal –, kus ei oleks juttu Hitlerist. Juba 1990. aastal käis Ameerika literaat Mike Godwin välja hiljem Godwini seadusena tuntuks saanud mõtte, et mida pikemalt mõni võrguarutelu kestab, seda tõenäolisemalt mainitakse selles Hitlerit – ja harilikult saab sel hetkel diskussioon ka otsa. 2012. aastal jõudis see mõiste isegi Oxfordi sõnaraamatu keelepühamusse. Võrdlusi Hitleriga leidub igal pool, iseäranis muidugi poliitikas, kus on enam-vähem ameti nõue kõrvutada natsijuhiga kõiki endale vastumeelseid inimesi alates Donald Trumpist. Miks Hitler? Alec Ryrie kirjutab oma ateismi ja agnostitsismi ajaloos: