Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн
6 страница из 16
Nagu neist näiteist ilmneb, ei ole kõik vandenõuteooriad ühesugused. Selle žanri uurijad on jaganud need eri tüüpideks. On olemas kaks põhilist varianti. Esiteks süsteemne vandenõuteooria, mille kinnitusel korraldab üks vandeseltslaste rühmitis rohkesti erilaadilisi tegevusi ainsa sihiga allutada mõni riik, piirkond või suisa terve maailm oma võimule. Selle teooria kohaselt hautakse salanõu sageli pika aja, lausa sajandite vältel ning see levib väga suurel alal, mõnel juhul sõna otseses mõttes üle kogu maailma, ning seda kannab edasi ja põlistab mõni üleilmne organisatsioon nagu illuminaadid, vabamüürlased või kommunistid või rassi- või usurühm nagu juudid. Teiseks on olemas üksiksündmuste vandenõuteooriad, kus salajane organiseeritud rühmitis korraldab mõne konkreetse teo, näiteks USA presidendi John F. Kennedy mõrvamise või astronautide võltsitud Kuu-reisi. Sedasorti salanõu sepitsetakse harilikult lühikese ajaga, nädalate või kuude, äärmisel juhul paari aasta jooksul. Osa konspiroloogide mõtteis võivad need kaks vandenõu tüüpi olla teineteisega seotud – üksiksündmuse vandenõu võib pidada süsteemse vandenõu ilminguks –, aga see ei ole vältimatu.5 Tähtis on tõik, et mõlema vandenõuteooria tüübi kohaselt on ajalooliste (paljudel juhtudel ka praegusaegsete) sündmuste taga kellegi varjatud käsi. Ühine on veel hoiak, et mingi protsessi, sündmuste või sündmuste rea versioon, mida konspiroloogid nimetavad ametlikuks – teisisõnu üldtunnustatud käsitlus – on vale. Õigupoolest kätkeb juba mõiste ametlik iseenesest suhtumist, et valitsused või mõni mõjuvõimas eliidirühm on sundinud või eksitanud ajaloolasi, ülikooliõppejõude, ajakirjanikke ja teisi jutustama tõe varjamiseks välja mõeldud lugusid, mille abil säilitada olemasolevat korda ja hoida neid rühmi võimul. See omakorda tugevdab vandenõuteoreetikute veendumust, et ainuüksi neil on ligipääs päris tõele.