Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн
10 страница из 16
Ei ole mingit kahtlust, et Stauffenberg ja tema kaasohvitserid, kes tapmiskatse ja plaanitud sõjaväelise riigipöörde ette valmistasid ning üritasid neid ka täide viia, seisid nende võrgustike keskmes. Kuid sellest keskmest eemal hõivasid terve hulga positsioone paljud teised inimesed, näiteks need mehed, kes pidid vandenõulaste plaani järgi moodustama pärast Hitleri tapmist tsiviilvalitsuse. Ühel või teisel moel oli kaasatud diplomaate, seadusemehi, tööstureid, maaomanikke, ametiühingutegelasi, sotsiaaldemokraate, teolooge, kõrgeid riigiametnikke ja teisi. Mõistagi olid sõjaväelased need, kes tapaplaani välja mõtlesid ja olid kavandatud seda täide viima, aga pidada ettevõtmist pelgalt sõjaväeliseks operatsiooniks tähendab alahinnata selle ulatust ja sügavust. Vandenõulasi ühendas tõik, et peagu kõik nad olid väljaspool kahtlust ja nad said oma asja ajada üksnes tänu sellele, et Gestapo ei jälginud neid režiimi tegelike või võimalike vastastena, ent ikkagi oli vandenõu muutunud hetkeks, kui ühte Hitleri peakorterisse pandi pomm, sedavõrd suureks, et Gestapo oli juba vahistanud hulga osalisi ja tõmbas ülejäänutegi ümber võrku koomale.6 Oli muidki salajasi opositsiooniliikumisi, näiteks NSVL-i kasuks tegutsenud Punase Kapelli luurevõrgustik, kuid need ei olnud klassikalises tähenduses tõelised vandenõud, sest nendega ei taotletud üht selgelt määratletavat eesmärki. 1944. aasta pommiplaan oli enam-vähem ainulaadne ja üks väga harvu juhtumeid, kus Hitler tõepoolest süüdistas inimesi temavastases vandenõus osalemises.