Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн

8 страница из 16

Natsi-Saksamaal paiskas suur riiklik propagandamasin Joseph Goebbelsi juhtimisel välja hulganisti libauudiseid, teisisõnu valesid, ja Hitler üritas nii kaas- kui ka välismaalasi oma tegelike sihtide asjus pidevalt eksitada, veendes Suurbritanniat, Prantsusmaad ja teisi Euroopa riike oma rahumeelseis kavatsusis, sellal kui ta tugevdas relvajõude ja korraldas rahvusvahelisi agressiooniakte. Ent üsna väike osa sest propagandast kätkes vandenõuteooriaid, samuti ei kujutanud Hitleri ja Goebbelsi tegevus oma tegelike eesmärkide varjamisel vandenõu. Erinevalt Stalinist, kes nägi kõikjal enda ümber salaplaane ning algatas alamate vastu pika puhastuste ja näidisprotsesside kampaania, mis põhines fantastilistel süüdistustel sovetirežiimi vastastes sepitsustes, ei olnud Hitler ise eriline konspiroloog. Kui Stalin oli ennast võimuredeli tippu pressides võidelnud rivaalidega, kes olid vähemalt algul temast tuntumad ja populaarsemad, mistõttu ta tundis vajadust võtta neilt vähimgi võimalus pöörata tema vastu, siis Hitlerit kandsid tema teel tippu enam-vähem algusest peale tema vahetud alluvad, kellele ta jäi ka peagu lõpuni truuks. Tõsi küll, 1934. aasta Pikkade nugade ööl käskis ta mõrvata pruunsärklaste juhid ja mitu konservatiivset poliitikut, kelle vastu ta vimma pidas, aga nende vastasseis oli olnud avalik, mitte kulissidetagune. Hitleri enda salajas ette valmistatud ja hoiatamata täide viidud tegudel on palju vandenõu tunnuseid, kuid tema oletus, et Ernst Röhm ja natside aastataguse võimuhaaramise järel pead tõstnud niinimetatud teise revolutsiooni eestkõnelejad kavandavad putši, ei andnud sugugi vandenõuteooria mõõtu välja, sest Röhm oli öelnud ja teinud kõike avalikult.