Читать книгу Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad онлайн

12 страница из 16

Teises peatükis keskendutakse selga pussitamise legendile, mille järgi tingis Saksamaa kaotuse Esimeses maailmasõjas salaplaan, mis pidi nõrgendama Saksa relvajõude, valmistades ette ja viies ellu revolutsiooni kodurindel. Erinevalt „Protokollidest” võib seda käsitleda üksiksündmuse vandenõuteooriana, ehkki seegi on võrdlemisi ähmane ja mõneski olulises mõttes üldistatud. Selles on kolm tasandit. Esiteks väga üldine väide, et Saksamaa kaotas sõja aina rusuvama varustamisolukorra tõttu, mis põhjustas sõjamoona puuduse rindel ning toidu ja tarbekaupade vajaku tagalas. See omakorda närvutas võitlustahet ja suurendas kompromissrahu pooldajate toetust. Kõlbeline laos kodumaal lõi relvajõududele noa selga ja muutis neile võimatuks jätkata võitlust paremini varustatud vaenlase vastu. Teiseks konkreetsem süüdistus, mille kohaselt õhutasid sotsialistid sõdurite võitlustahte õõnestamiseks rahutusi kodus ja seejärel ka vägedes endis, et kutsuda esile demokraatlik revolutsioon, mis tõukas lõpuks 9. novembril 1918 keisri troonilt ja nõnda tegi lõpu Saksamaa võimalusele sõda edasi pidada. Kolmandaks mõisteti poliitilise spektri kõige parempoolsemas servas nii sotsialismi kui ka revolutsiooni juutide õõnestustöö väljendusena, mis tõstatab ühtaegu küsimuse, mil määral kasutasid Hitler ja natsipartei sõjalõpu kiiluvees selga pussitamise legendi propagandarelvana, et teha endale teed võimule, ja üldisema küsimuse, kui palju mõjutas see legend miljoneid sakslasi hääletama Weimari vabariigi viimastel aastatel natside poolt. Murettekitaval moel on selga pussitamise legend – vähemalt selle pehmemas vormis – hiljaaegu taas pead tõstnud ning peatükis küsitaksegi, kas uued väited Saksamaa kaotuse kohta novembris 1918 kannatavad lähemalt uurides kriitikat.