Читать книгу Virvavesi онлайн

22 страница из 27

Taevast kattis nüüd paks, ühtlaselt valge pilvevaip.

„On sul kõht tühi?” küsis ta Adamilt, kes seisis mängupliidi juures ja keetis männiokastest ja kuusekarrast teosuppi.

„Mul on siin ju süüa.”

„Oled kindel, et sa ei taha midagi peale supi?”

„Natukene. Saiakest. Ma tahan saiakest.”

„Saiakesi meil vist ei ole, aga ma võin võileibu teha,” ütles Martin. „Ja kakaod. Siis võime mere ääres piknikku pidada.”

„Jaaaa, tahan!” ütles Adam laia naeratusega.

„Hästi,” ütles Martin. „Too siis oma ämber ja mina lähen tuppa võileibu tegema.”

„Kas ma võin jalgratta võtta?”

„Ei, tead küll, et ei või, talvel on liiga libe, me oleme sellest ju rääkinud.”

Adam oli just enne esimest lund rattaga sõitma õppinud ja tal oli raske sellega leppida, et kolmerattaline sõiduriist oli kevadeni ära pandud.

„Aga Mulle?”

„Ei, ma arvan, et jätame Mulle koju. Siis ei saa ta mere ääres märjaks, tead küll, kuidas seal rannas pritsib. Ja meil on vaja, et keegi valvaks kodus maja, kui me ära oleme.”

Adam noogutas tõsiselt.

Veidi aja pärast olid nad valmis teele asuma. Martin oli pannud korvi kohvi, kakao, kanasalatiga võileivad ja kaks banaani, Adamil oli käes väike punane plastämber.