Читать книгу Virvavesi онлайн

25 страница из 27

„Heal juhul võtab Sven sind oma kasvandusse tagasi, tal on alati inimesi vaja.”

Martin pani silmad kinni. Keera aga nuga haavas, isa. Ta tundis sappi kurku tõusvat. Varsti ütleb ta midagi, mis ajab tema suhted isaga veelgi pingelisemaks.

„Räägime sellest mõni teine kord. Adam istub ja ootab mind. Mõne tunni pärast näeme. Head aega.”

Ta vajutas kõne kinni ning jäi seisma ja mõtlema. Mida isa õigupoolest tahtis? Ta ei olnud inimene, kes helistab ainult selleks, et seltskondlikku juttu ajada, helistas peaaegu alati ema. Kas liikusid jutud, et tal on kasvandusega probleeme? Isal oli ju saare peal ikka veel palju tuttavaid. Martin raputas ebameeldivustunde maha, astus välja trepile ja võttis korvi kätte.

Ta nägi seda kohe. Rohelise jope sees, mida ta oli läbi klaasi ähmaselt näinud, ei olnud Adamit. Poiss oli jope seljast võtnud ja sellest niimoodi välja pugenud, et jäigast riidest rõivas jäi trepiastme najale püsti. Tuulehoog ajas selle samal hetkel ümber, kui Martin seda vaatas.

Martin tõstis pilgu ja nägi ainult puid.