Читать книгу Virvavesi онлайн

26 страница из 27

„Adam?”

Kõigepealt tegi ta tiiru ümber maja, hõikudes üha valjemini. Kiigepostide juurde. Seal polnud kedagi. Liivakasti juurde. Sealgi polnud kedagi. Ta läks pooljoostes põõsastiku juurde, kus suvel olid tavaliselt siilid. Ka seal polnud kedagi. Ta vaatas tööriistakuuri ja kontrollis, kas kolmerattaline jalgratas on alles, oli küll.

Siis jooksis ta tee peale ja heitis pika pilgu mõlemasse suunda – Adamit ei olnud – ning uitas mõne minuti puude vahel, mõni samm sinna, mõni tänna, hõiked üha ärevamad, südamelöögid üha kiiremad. Viimaks hakkas ta mere poole minema. Komistas puujuurtele, libastus, komistas kivide otsa. Ta möödus metsaga kaetud künkast, mis jäi paremat kätt, ja läks edasi mere äärde.

Seal puhus tuul, lainete jõuline laksumine vastu kaljusid kajas tema peas vastu.

Meelde sähvatasid pildid, üha paanilisemad palved, et kohe ilmuks nähtavale Adami muretu nägu, seal, silla juures, siledate kivide kohal, või seal, suure põõsa taga, või siis kohe, kui ta jõuab selle kalju taha seal. Aga kuhu Martin ka ei vaadanud, valitses seal vaikus ja tühjus, Adamit ei olnud.