Читать книгу Virvavesi онлайн

23 страница из 27

Martin nägi vaimusilmas, kuidas ta istub pingil ja vaatab Adamit, kes korjab kive nagu ikka. Tal oli juba päris suur kogu, mida ta hoidis voodi all vanas plekkpurgis. Tema „kõige parimad” olid telekatoa laual väikeses veega täidetud kristallkausis. Need olid mõeldud akvaariumi jaoks, mille Martin oli lubanud Adamile osta, kui ta natuke suuremaks saab. Siis ei pea ehk koera võtma, lootis Martin, aga seda polnud ta muidugi valjusti välja öelnud.

Samal hetkel, kui nad uksest välja astusid, helises telefon. Lauatelefonile ei helistanud enam peaaegu keegi, vahel ainult nende vanemad või mõni üksik müügiagent. Martin kaalus, kas jätta kõne vastu võtmata, aga mõtles, et kui helistab tema ema, võiks ta paluda, et nad šokolaadipudingit ostaksid, siis ei pea ta poodi minema. Nad pidid õhtu poole külla tulema.

„Oota siin väljas,” ütles ta Adamile.

„Okei.”

„Mängi niikaua sellega, ma tulen kohe,” ütles Martin ja ulatas Adamile vana kõnekaarditelefoni, mis oli ukse juures esikuriiulil.

Adam vaatas oma suurte siniste silmadega talle otsa. Siis läks ta välistrepist alla, ühes käes telefon ja teises plastämber, istus alumisele astmele ning hakkas nuppe vajutama.