Читать книгу Virvavesi онлайн

24 страница из 27

Martin kuulis kööki astudes tema õrna häält.

„Üks, kaks. Neli, kakskend … Halloooo, lohe …”

„Martin kuuleb.”

„Tere, Martin.”

„Tere, isa.”

Mõnda aega valitses vaikus. Nad polnud kunagi osanud omavahel sundimatult juttu ajada.

„Kas juhtus midagi? Kas te olete terved? Kas ema …”

„Meil on kõik hästi. Ma mõtlesin ainult … tahtsin järele kuulata … Kui ema ei kuule … kuidas kasvandus edeneb? Ma mõtlen, kas need karbid kasvavad ikka nagu vaja? Probleeme pole?”

„Me hakkame just …” Martin heitis pilgu läbi välisukse jääklaasi ja nägi trepil ähmaselt Adami rohelist jopet.

„Sa tead, et minu meelest oli see mõtlematu samm, et sa töölt ära tulid ja ettevõtjaks hakkasid, ma ütlesin sulle ju. Riskantne.”

Martin hingas sügavalt sisse. Ta oli vanematelt raha laenanud, et rannakarbikasvandust rajada, aga mitte miski polnud läinud plaani kohaselt. Ta tundis end süüdlasena ja hakkas ääriveeri seletama, miks äri ei edene, jättes kõige hullemad probleemid mainimata. Ta ei tahtnud vanemaid muretsema panna.

„Küll saab korda, läheb ainult natuke rohkem aega,” lõpetas ta oma seletuse.