Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн
13 страница из 16
Mind haaras kummaline tunne, kui nägin kindrali adjutantide hulgas noort Massenat, kuulsa marssali poega8. Olime nimelt paar tundi enne viimast lahingut eelpostide juures tutvunud ning jaganud vennalikult pudelit veini. Kuna sellistel kokkusaamistel räägiti vaid sõjasündmustest ning ka võimalusest vangi langeda, olime me teineteisele vastastikku abi lubanud ning kumbki oli teisele oma aadressi andnud. Kohe seejärel hüüdsid sarved, igaüks tõttas oma postile ning verine lahing algas. Kõik see tuli mulle meelde alles siis, kui ma teda äkitselt märkasin. Embasime teineteist kindrali juuresolekul, kes tegi suured silmad, kuni selgitasime põhjust.
Kindral St. Cyr lubas mul väga lahkelt kirjutada avatud kiri omastele, küsis mu isa asukoha järele ning naeris, kui ma ütlesin: „Minu isa seisab veel vaid ühe jalaga Venemaal, teise on ta juba õhku tõstnud, et see vajadusel Inglismaal maha panna.“ – „Monsieur votre père a raison de prendre ses précautions,“ (Teie härra isa teeb õigesti, kui ettevaatusabinõud tarvitusele võtab) oli tema vastus, „mais notre Empereur est bon.“ (Aga meie keiser on hea.) Seejärel pöördus ta Massena poole ja ütles: „Vous aurez soin que notre prisonnier soit bien logé et surtout qu’il ne meure pas de faim.“ (Teie hoolitsete selle eest, et meie vang saaks hea öömaja, ning eelkõige, et ta nälga ei sureks.) Viimane meenutus oli väga tark, kuna kõik härrad nägid minu meelest välja nii, nagu oleksid nad juba nädalaid nälginud. Oletuse paikapidamist kinnitati mulle peagi.