Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

8 страница из 16

Teised sõdurid olid juba valmis mind edasi viima. Oli õnn, et paks mets meile varju heitis, kuna kuumus oli nii kõrvetav, et mina, kes ma polnud jala käimisega harjunud, uskusin, et kukun kurnatusest kokku. Allohvitser märkas mu nõrkust ja küsis, kas ma sooviksin puhata, kuna tal olevat kästud mind säästvalt kohelda. See pakkumine oli väga teretulnud. Mu keel igatses vett, aga seda me ei leidnud. Allohvitseril oli vaid veidi viina, mida ta kohe minuga ausalt jagas. Kuna mul oli veel veidi raha, tahtsin talle lonksu eest maksta, aga seda pani see tubli mees pahaks ja arvas, et selliseid asju tehakse seltsimehe heaks tasu ootamata, ja ka teda võib iga päev sama saatus tabada ja siis tasub talle Jumal. Kirjutasin liigutatult talle venekeelse sedeli, kus kirjeldasin mõne sõnaga tema sõbrateeneid ning kiitsin teda kõigile neile, kelle kätte ta võiks langeda. Kes ise hädas olles vaese vangiga paari tilka viina jagab, teeb kindlasti rohkem kui rikas, kes sajalisi vaestekassasse paneb.

Kui olime kosunud, liikusime edasi ning jõudsime poole tunni pärast Polotskist veerandtunni tee kaugusel asuvasse väiksesse laagrisse. Olin selle alles kolme päeva eest meie üksustega hõivanud. Ühel väikesel künkal seisis katusega kaitstud pühapilt, selle juures oli mu kindral laagris olnud ja just sealsamas oli nüüd laagris kolonel, auväärne hallpea, kes istus laua taga ning kirjutas usinasti. Kui talle minust ette kanti, tõusis ta püsti, küsis mu auastet ja nime, üllatus veidi, kui kuulis nime Kotzebue, pöördus aga väga sõbralikult minu poole ja lubas mulle head kohtlemist. Ma kiitsin senist. Ta raputas mul siiralt kätt ja andis mu üle adjutandile, kes pidi mind kindrali juurde viima. Mind liigutas sügavalt see saksa sõdalastele omane õrn säästmine; mu märjad silmad ütlesid raugale seda, mida mu keel ei suutnud väljendada.