Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

7 страница из 16

Mulle järele sõitnud ratsanikest polnud enam midagi kuulda. Nad olid tagasi pöörates ilmselt arvestanud, et ma vangistusest ei pääse. Allohvitser koos kahe mehega pidid mind nüüd peakorterisse saatma. Surusin kaptenil veel kord kätt, heitsin viimase kurva pilgu oma veritsevale hobusele ja lasin end minema viia.

Neile, kes on sõdureid juhtinud, on haavav äkitselt lihtsõdurite käsu all olla. Kui ma, pilk maapinnale naelutatud, oma esimesele juhile järgnesin ning mõttesse vajunult arvatavasti veidi kõrvale kaldusin, kõlas kohe tagant järsk: „Jäädagu keskele!“ See käis mul hingest läbi.

Tubli veerandtunni pärast jõudsime teise vahipostini, mille juures oli kaks ohvitseri. Vanem neist käskis mul kohe kõik paberid ära anda. Õnneks ei olnud mul kaasas midagi olulist peale väikese Polotski ümbruse üldkaardi, mille ma ära andsin. Härrad ei tahtnud mu sõnu uskuda ning kinnitasid, et peakorteris otsitakse mind väga rangelt läbi ja seetõttu pole valetamisest abi. Muutusin tundlikuks. „Kui te minu sõnu ei usu,“ ütlesin ma, „siis otsige mu munder läbi.“ Tegin kohe liigutuse, nagu tahaksin selle seljast võtta. Niikaugele ei lasknud nad olukorral siiski minna ning kinnitasid väga viisakalt, et nad täidavad vaid oma kohust.