Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

6 страница из 16

Kapten, kes seda vahiposti käsutas, lähenes mulle väga sõbralikult sõnadega: „Seltsimees, teie õnnetus kurvastab mind. Kui see teid trööstib, siis olete ausate sõjameeste kätte langenud, niisiis löögem selle kinnituseks käed; teil ei kõverdata juuksekarvagi.“

See ootamatu väljendus, mida saatis käepigistus, võttis minult küll hirmu, aga kogu mu ebaõnn paistis seda selgemalt. Veel polnud keegi meenutanud mulle mu mõõka. Võtsin selle ise maha – see oli üks mu elu kibedamaid minuteid – ja suutsin seda üle andes peaaegu nuuksudes vaevu öelda vaid: „Härra kapten, olen seda kandnud seitse aastat ja see on esimene kord…“ – selle koha peal mu hääl katkes. „Sellisele õnnetusele vannuks igaüks alla,“ vastas mulle see tubli mees, „ning mõõka sel kombel kaotada ei ole häbiasi. Kui see oleks minu võimuses, jätaksin selle teile alles.“

Tahtsin seda ausameelset meest tänada, aga ei suutnud. Tema õilis käitumine puudutas mind sügavalt ja ma olen õnnelik, et saan teda nüüd avalikult tänada. Loodan, et ta mäletab mind veel. Jätsin oma hea pikksilma talle mälestuseks.4