Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

9 страница из 16

Meie tee viis üle lahinguvälja, kus mõni päev tagasi nii mõnigi mu vapper kaasmaalane oli surma saanud ja mu vapra venna alt oli kloostri ründamisel hobune surnuks lastud, ning pärast lahingut leiti tema mantlist kolm kuuli. Purustatud püssid, piigid ja ranitsad lebasid veel maas, nende vahel ka haavatud, kes abi järele ägisesid ning keda nende suure hulga tõttu polnud minema toimetatud. Matmise peale polnud üldse võimalik mõelda.

Kõigepealt märkasin üht õnnetut venelast, kellest ma väga lähedalt mööda pidin minema. Suurtükikuul oli ta jala sel kombel purustanud, et pääsemine polnud võimalik. Ta näis rahulikult surma ootavat. Ta oli pooleldi istudes, pea kivile toetatud, näo lähedalasuva kiriku poole pööranud ja näis olevat palvetesse süüvinud. Vaid Vene munder suutis ta sellest äratada. Ta kinnitas teatud heameelega silmad minule ja ütles murtud häälel: „Jumal tänatud, et näen enne lõppu veel üht venelast! Te olete küll vangistatud, aga siiski õnnelikum kui mina… mitte sellepärast, et teil on üks jalg rohkem… te näete veel enda omasid… Oh jumal, mul on naine ja lapsed! Tahaksin neid veel kordki näha! Meelsasti annaksin selle eest oma teisegi jala!“ – Kaua ei suutnud ma seda vaatepilti kannatada. Ulatasin talle käe, meenutasin vene vanasõna „Isamaa eest surra on püha asi“ ja lahkusin.