Читать книгу Vene sõjavang prantslaste seas онлайн

12 страница из 16

Kindral St. Cyr elas jesuiitide kloostris, ilusas hoones, mida ma samuti varasemast tundsin. Jõudsime peagi kloostri hämarate käikudeni, kus mungad vaimudena ringi hiilisid. Kindral St. Cyr tervitas mind väga sõbralikult ja tema esimene küsimus oli: „J’espère que vous n’avez pas été maltraité par mes troupes?“ (Ma loodan, et minu üksused ei kohelnud teid halvasti!) Kinnitasin vastupidist ja jutustasin tänulikult, kuidas mul oli läinud. Alles nüüd tõstis kindral Wrede häält ja lasi järgnevat kuulda: „Ma tean, et teid ei otsitud läbi. Te panete nüüd kõik oma paberid siia laua peale.“

„Peale väikese kaardi,“ vastasin ma, „mille ma juba teisel postil ohvitserile andsin, polnud mul midagi kaasas.“ Kohe saadeti adjutant välja, et kaart ära tuua. „Mõelge sellele,“ jätkas kindral Wrede, „et teid otsitakse läbi.“ See kõneviis torkas mulle kõrva, ma olin tundlik ja tegin liigutuse, mille jätkamisest oli mind teisel vahipostil nii suuremeelselt säästetud, nimelt tahtsin mundri seljast võtta, ning kui sellest ei peaks piisama, end täielikult lahti riietada. Aga kindral St. Cyr, kes on nii kõrgelt haritud mees kui ka tark väejuht, selgitas, et minu sõnast piisab, ning lisas, et juhtunut samas vabandada: selline uurimine toimub vaid seetõttu, et äkilisest õnnetusest veel uimastatud vang ei mäleta kohe, mis tal kaasas on, ning seetõttu on hea, kui ta pärast toibumist taskud veel kord läbi vaatab. Arvukatele küsimustele, mis nüüd järgnesid, vastasin ma nii lakooniliselt kui võimalik, et mitte reeta seda vähestki, mida teadsin.